Eesti Meediaettevõtete Liidu tegevjuhi Väino Koorbergi sõnul paneb valitsuse Omniva erakätesse müümise plaan kirjastajad ebakindlasse olukorda. “Meediaettevõtted on olnud ajalehtede kojukande saatuse pärast mures ammu enne valitsuse neljapäevast otsust,” ütles Koorberg.

Koorbergi sõnul on meediaettevõtetel praegu niigi raske – ühelt poolt mureneb paratamatult paberajakirjanduse ärimudel ja väheneb lugejaskond, teisalt on raskustele hoogu andnud kojukande hinna järjepidev tõus ning ajakirjanduse käibemaksu tõstmine 2024. aastal.

“Suuremad kulud tähendavad kõrgemat tellimishinda, see omakorda rohkem lehetellimusest loobujaid,” ütles Koorberg.

Riigikogus on läbinud esimese lugemise postiseadus, millega soovitakse muuta postiteenuse nõudeid ja rahastamist paindlikumaks, näiteks on plaan osaliselt asendada kojuvedu ja kirjade saatmine pakiautomaatidega.

Meedialiidu soov oleks ajalehtede toimetamine viiel päeval nädalas tellija postkasti, mitte viie kilomeetri kaugusele pakiautomaati. Samuti sooviks liit, et kojukande hind oleks stabiilne ja prognoositav veel vähemalt viis aastat. 

“Ajakirjandusväljaannete kojukande tingimuste lõdvendamine (nt kojukande päevade arvu ja muude teenuste oluliste tingimuste viimine seadusest ministri määrusesse) koos üleminekuga “taskukohaselt tasult” “põhjendatud tasule” suurendab märkimisväärselt uudismeedia väljaandjate ebakindlust,” ütles Koorberg.

Turul on niigi habras tasakaal

Praegu tarbib Eestis pabermeediat ligi 200 000 inimest, neist suur osa väljaspool Tallinna ja Tartut. Kui ajaleht muutub neile liiga kalliks või ei saabu sobival ajal, ei koli suur osa lugejaist internetti, vaid loobub sootuks ajakirjandust tarbimast, ütlevad meedialiidu uuringud. “Ühe väljaande lahkumine turult karistaks kõiki teisi hinnatõusuga ja kiirendaks paberajakirjanduse turu kahanemist veelgi,” lausus Koorberg ja lisas, et seda habrast tasakaalu võib kõigutada mis tahes läbikaalumatu samm. 

Alates 2023. aastast, mil Express Post otsustas lehtede kojukande lõpetada, sai Omnivast ajalehtede kojukande vallas sisuliselt monopol. Postiteenus on riigile seadusega pandud kohustus ja selleks annab riik hankega viie aasta kaupa tegevusloa, praegune luba kehtib Omnival 2029. aastani.

Nõudlus universaalse postiteenuse ehk kirjade ja väikepakkide kohaletoimetamise järele on viimase kolme aasta jooksul vähenenud poole võrra. Eestis on 200 000 paberväljaannete tellijat ning aastas saadetakse 2,8 miljonit kirja ja väikepakki – möödunud aastal jäi see tegevus 2,1 miljoni euroga kahjumisse. 

Koorbergi sõnul ei ole turul alternatiivset teenusepakkujat, kes toimetaks õigel ajal kätte viis korda nädalas ilmuvaid väljaandeid, teeks seda kvaliteetselt ning kellel oleks selleks nõutav logistikasüsteem. Tema hinnangul pole ka tõenäoline, et kahaneval turul oleks ühelgi teisel pakkujal huvi sellist süsteemi välja arendada. 

Palju vastuseta küsimusi

Samas on perioodika kojukande hind läbipaistmatu ning kirjastajatel pole mingit võimalust kontrollida kojukande hinnakomponente ja hinna põhjendatust. “Kirjad, ajalehed ja reklaambukletid sõidavad sageli ühes ja samas autos ning neid toimetavad kohale samad inimesed, kuidas aga kulud eri teenuste vahel jaotuvad, on selgusetu. Oleks mõistlik, et turutõrke korral oleks hinnakujundus palju selgem ja läbipaistvam. Universaalse postiteenuse puhul näeb seaduse looja ette kirja saatmise hinna kooskõlastamist konkurentsiametis. Äkki peaks seda tegema ka ajalehtede kojukande hinna puhul?” küsib Koorberg.

Mis saab siis, kui ajalehtede kojukande maht jätkuvalt väheneb? Kas kogu süsteemi kulude ülalpidamine langeb siis viimasena turule jääja ülesandeks – ja see on siis üksnes postifirma ja väljaande omavaheline asi? Millised oleksid riigi ja valitsuse võimalused sellises olukorras sekkuda?

3. aprilli “Aktuaalses kaameras” selgitas regionaal- ja põllumajandusministeeriumi asekantsler Sigird Soomlais, et riik on valmis postiteenust doteerima. “Kui turg mingil põhjusel ei toimi, siis riigil on alati võimalus riigiabi korras sinna sekkuda. Meie eesmärk tuleviku vaates ongi muuta ikkagi see teenus konkurentsivõimelisemaks, mis tähendab, et just turuloogika alusel peaksid jõudma tegelikult nii kirjad kui pakid igale poole Eestis ka maapiirkondadesse.”

Oluline on praegu, nii erastamistingimusi kavandades kui ka postiseadust uuendades, kõik need teemad läbi arutada, leiab Koorberg. Ta rõhutab, et ajalehtede kojukandel, eriti maapiirkonnas on suur ühiskondlik ja regionaalpoliitiline väärtus: “Kvaliteetse ja usaldusväärse informatsiooni kättesaadavusel, eriti kriisiolukorras, on lisaks ka oluline julgeolekupoliitiline tähendus, eriti just maapiirkonnas. Paberleht usaldusväärse infokanalina mängib sellises kriisihalduses olulist rolli, seepärast hoidkem seda!”