Eestis on info “passiivselt avalik” – see on mugav ja ohutu varjamise viis
Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutov leiab, et Eestis on palju infot küll formaalselt avalik, kuid praktikas kättesaamatu. “Passiivselt avalik tähendab, et kui sa seda küsida oskad, saad dokumendi kätte, aga kuna seda pole kuskil üleval, siis loodetavasti sa seda ei küsi,” ütles Šmutov Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi meediakonverentsil.
Tema sõnul on info varjamine ametnikele ühtlasi nii mugav kui ka ohutu. Murettekitavana tõi ta välja, et kui varem keelduti info andmisest 11 põhjusel, on neid põhjendusi tänaseks sisuliselt kahekordistatud.
Šmutov hoiatas suundumuse eest, kus Eesti liigub vaikselt läbipaistmatuse poole. “Iga kord, kui keegi soovib midagi hakata üha rohkem varjama, tuleb küsida, millises ühiskonnas te tahate elada,” ütles ta ja rõhutas, et õigus informeeritusele on põhiõigus, mitte poliitiline valik.
Kes tegelikult teostab avalikku võimu?
ERRi uudiste- ja sporditoimetuse peatoimetaja Anvar Samost leidis, et ajakirjanduseetika koodeksis sätestatud kohustus käsitleda kriitiliselt avaliku võimu teostajaid kehtib endiselt – kuid avaliku võimu mõiste vajab laiendamist.
“Avalikku võimu Eestis teostavad tihti inimesed, kellel ei ole seost ei valimiste ega majandusliku protsessiga,” ütles Samost, viidates ametnikele, kelle roll on viimastel aastatel oluliselt kasvanud. Tema sõnul räägib tänapäeval ametnik avalikkuse ees juttu, mida veel viis-kümme aastat tagasi oleks rääkinud minister või erakonna esimees.
Samost tõi välja ka aktivistid kui avaliku võimu teostajad, keda ajakirjandus peaks käsitlema sama kriitiliselt kui erakondi või suurettevõtteid. “Nad ei erine avaliku võimu teostamise võimekuselt praktiliselt üldse,” ütles ta.
Info varjamisest kõige rohkem huvitatud on Samosti sõnul just ametnikud, keda abistab üha kasvav suhtekorraldajate hulk. Tulemuseks on olukord, kus avalikkus on pigem kunstlik kui päris. “Ajakirjandus on olnud nii passiivne ja leplik, et see avalikkus omab parimal juhul ainult kunstlikku seost inimestega, keda ajakirjanikud tegelikult peaksid esindama,” ütles Samost.