“Tahtsin rääkida murest, mis on mul seoses sellega, et ajakirjandus ei oma Eestis minu arust piisavat selgroogu ja enesekindlust,” rääkis ERRi uudiste- ja sporditoimetuse peatoimetaja Anvar Samost meie ajakirjanduse suurimatest väljakutsetest.

Samosti mõtteid Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi meediakonverentsil:

Eestis, aga ka paljudes muudes Euroopa riikides, läinud erakordselt palju avalikku võimu kõikvõimalikele kommunikatsioonitegelastele, alates ametnikest kuskil avalikes ja riigiasutustes ning lõpetades erasektori, hiiglasliku lobistide ja suurte korraldajate armeega. Ajakirjanikud on juba aastaid Eestis sellega võrreldes vähemuses, ja ka majanduslikult kindlasti jäävad alla. Kui vaatame keskmise suhtekorraldaja palka, võrdleme seda keskmise ajakirjaniku palgaga, siis ma arvan, et viimased 20 aastat on see number olnud selgelt ajakirjanike kahjuks ja selles suunas on kulgenud ka ajakirjanike äravool. 

Kindlasti on väljaannete toimetajad saanud kuskilt ametniku või poliitiku või suhtekorraldaja käest kõne, mille sisuks on, et vaadake, teil ilmus 10 minutit tagasi üks uudis, muutke see pealkiri ära, sest see pealkiri on vale. Kui küsida, miks pealkiri vale on, kus on faktiviga, siis selgub, et faktiviga ei ole, aga ikkagi pole see pealkiri õige. Lühike sõnum on see, et kuigi faktivigu ei ole, siis see pealkiri tuleb ära muuta, sellepärast et pealkirjas edasi antav mõte ei vasta sellele nii-öelda õigele narratiivile, mis siis on kas helistaja või tema esindatava organisatsiooni või ettevõtte või erakonna eelistatud või õige narratiiv.

Pean ütlema, et rahvusringhäälingu uudistetoimetuses saadetakse enamasti kõik sellised helistajad kuu peale ja mõnikord, olen kuulnud, saadetakse veel hullematesse kohtadesse.

Ja siis ma kuulen argumenti, aga miks teie ei muuda, sest X toimetuses muudeti see pealkiri ära, kohe, vaidluseta. Ja kõige hullem on see, et kui ma lähen seda väidet kontrollima, sinna väljaandesse X või Y, siis ma näen, et pealkiri ongi ära muudetud helistaja soovitud viisil. Ja see on täiesti kohutav. See näitab, et puudub mitte ainult enesekindlus, vaid puudub ka soov täita ühiskonnas oma rolli: ajakirjanik ja toimetus peavad esindama avalikkuses oma lugejat, kuulajat ja vaatajat, kes ise ei saa minna, küsida võimu teostajate käest kriitilisi küsimusi, uurida teemasid, mis neile on kättesaamatud. Nad on usaldanud toimetusi ja ajakirjanikke enda eest seda tööd tegema. Ja kui me ajakirjanikena unustame selle ära ja esindame kellegi teise narratiivi, agendat, ei oma ise seda enesekindlust, siis me rikume seda usaldust. Ja kui sa kellegi usaldust püsivalt rikud, siis ta loobub sinu juurde tulemast. 

Tegelikult peaks ühiskonnas, terves ja vabas ühiskonnas olema ka niimoodi, et ajakirjandus räägib aktiivselt kaasa narratiivide, teemade ja ühiskondliku agenda kujundamisel. Et ei ole niimoodi, et keegi kuskil kehtestab mingid õiged teemad, õiged allikad, õiged pealkirjad, õiged sõnad ja siis ajakirjandus joondub selle ülevalt tulnud või kõrvalt antud narratiivi järgi. 

Selles ei ole midagi halba, kui toimetus, väljaanne või ajakirjanik tahab kehtestada oma narratiivi näiteks poliitiliste erakondade suhtes. Vastupidi, kriitika ja kontroll on vajalik.

Siin on üks ajalooline aspekt veel: ajakirjanduse ja meedia majanduslikud võimalused. Meedia majanduslik võimekus Eestis võistelda näiteks erakondadega või riigiga või ametnikega või suhtekorraldajatega mingisuguse avaliku agenda seadmisel on pärsitud, kuna nii rahvusringhäälingu rahastus kui ka tegelikult eraõiguslike meediamajade sissetulekud on vähenenud.  Aga samas kui sellel ajakirjandusel oleks kaks korda rohkem raha, kas me näeksime kaks korda paremat ajakirjandust? Või hoopis kaks korda rohkem sama halba ajakirjandust? Ma kardan, et vastus on tõenäoliselt number kaks ja see on meile kõigile enese sisse vaatamise koht. 

Aga ma ei taha kurta selle üle, ma ütlen, et see paneb ajakirjanikele isegi suurema kohustuse olla agenda kujundaja ja küsida endalt igal hommikul – sest uudistepäev on ka meil igal hommikul uuesti -, mis on need asjad, mille vastu minu lugejad, minu kuulajad, minu vaatajad täna huvi tunnevad. Mis on minu auditooriumi huvid, mis on nende eluliselt olulised asjad? Ja mitte reageerida tuimalt või initsiatiivitult sellele, mis elu ise kuidagi suhtekorraldaja abiga meie õue peale veeretab. 

“Meediakonverents 2026: ajakirjandus, vabadus, andmed, privaatsus” toimus Tallinnas 26. märtsil.