On täiesti võimalik, et elame viimasel ajastul, kus inimesed käsitsi trükkides infot otsivad. Kirjutavad märksõnu. Avavad brauseri. Guugeldavad. See harjumus ei kao üleöö, aga see kaob, sest traditsiooniline otsingumootor pole enam mugav ja tahame vastuseid kiiremini, kirjutab Samsung Eesti kommunikatsioonijuht Saskia Kivi.

Tulevikus tundub märksõnade sisestamine sama veider kui täna tundub SMSi kirjutamine üheksanupulise telefoniga või telefoniraamatu lappamine. Me oleme harjunud mõtlema, et oskus “õigesti guugeldada” on digipädevus. Võib-olla on see lihtsalt üleminekuperioodi oskus, sest maailmas, kus tehnoloogia mõistab sind ilma, et peaksid end tõlkima märksõnadeks, ei ole otsing enam keskne tegevus.

AI ei ole enam üks äpp teiste seas. See on kiht, mis jookseb üle kõigest: suhtlusest, piltidest, kalendrist, navigeerimisest ja igapäevastest otsustest. See tähendab, et telefon ei ole enam tööriist, mida kasutad, vaid süsteem, mis töötab koos sinuga.

“Nutitelefon” oli õige sõna ajastul, kus seadmel olid äpid, kasutaja pidi ise tegutsema, info tuli otsida. Aga kui seade mõistab konteksti, teeb ettepanekuid, tegutseb sinu eest, õpib sind tundma ja su vajadusi ennetama, siis see ei ole enam “nutikas telefon”. See on midagi enamat. Uue põlvkonnaga muutub see piir selgelt tajutavaks, sest me ei räägi enam lihtsalt paremast telefonist.

Eestlane on tehisintellekti usku

Eesti on alati olnud digitaalse käitumise eesliinil. Samsungi tellimusel tehtud Norstati värske uuring kinnitab, et AI kasutus kasvab kiiresti. Kuigi 42% eestlastest kasutab AI-d telefonis, on olulisem, mida sellega tehakse. Inimesed küsivad AI-lt nõu, mitte ei otsi linke, lasevad tekstid ümber kirjutada, mitte ei guugelda juhendeid, suhtlevad seadmega, mitte ei kasuta seda tööriistana.

Eestis arendatakse juba praegu lahendusi, mis peaksid tegema suhtlemise riigiga lihtsamaks ja inimkesksemaks. Üks selline projekt on Bürokratt ehk riiklik tehisintellektil põhinev virtuaalassistent, mille eesmärk on teha avalikust infost vajaliku leidmine kiiremaks ja mugavamaks. Idee on lihtne: inimene ei pea enam teadma, kust midagi otsida või millise asutuse poole pöörduda, vaid saab tehisintellektilt küsida.

AI-ga seotud arutelude juures jääb sageli kõlama mure, et see võib inimesi asendada või ühiskonda lõhestada, aga miks ei võiks Bürokrati näitel võtta AI-d kui põlvkondi ja erinevaid sotsiaalkihte ühendava jõuna. Küsimus ei ole ainult tehnoloogias, vaid selles, kuidas seda kasutame ja kellele selle kättesaadavaks teeme. Ka vanem inimene saab lihtsalt ühte nuppu all hoida ja küsimusi esitada ning erivajadusega kasutajad ei pea kohanema tehnoloogiaga, vaid tehnoloogia kohandub nendega.

Uus ajastu vajab uut nime

Iga tehnoloogiline hüpe on toonud uue mõiste – sülearvuti, mobiiltelefon, nutitelefon. Järgmine samm ei ole lihtsalt kasutusele võtta “AI telefon”, mis kirjeldab tehnoloogiat, vaid see võiks olla midagi, mis kirjeldab kogemust. Kaunis emakeeles võib see olla: isikutelefon, mõttetelefon või midagi hoopis eriilmelisemat.

Nutitelefon kui sõna ei kao ilmselt veel tükk aega kuskile, aga AI ei ole enam kauge ja tundmatu tulevik, vaid olevik, mille arengut saame suure põnevusega jälgida.