Eesti kultuuriajakirjandus on viimaste kümnendite jooksul meediamaastiku pealiinist eemaldunud ja jäänud nišši, kuigi huvi kultuuri vastu on ühiskonnas olemas, ütleb ERRi saatejuht ja toimetaja Joonas Hellerma.

Tallinna Ülikooli meediakonverentsil peetud ettekandes tuletas Hellerma meelde, et Eesti ajakirjandus sai alguse tihedas seoses kultuuriga – ajalehtede veergudel ilmusid luuletused, jutud ja näitemängud, sealhulgas mitu eesti kirjanduse tüviteksti, näiteks Eduard Vilde “Mahtra sõda”. “See varasem ajakirjandus oli kultuurielemendiga tihedalt läbi põimunud ja teenis rahvusliku eneseteadvuse kasvatamist,” ütles ta.

Tema sõnul toimus nullindatel pööre: kultuur kaotas järk-järgult oma koha päevalehtede põhisisu hulgas, jäi ajaviiteliseks nišiks ja osutus kaubanduslikult ebaatraktiivseks. Tänapäeval puuduvad Delfi mõjukate ajakirjanike edetabelitest kultuuriga seotud inimesed peaaegu täielikult. “Kultuur on deklareeritud olulise väärtusena, kuid ajakirjanduslik praktika seda alati ei peegelda,” ütles Hellerma.

Auditoorium on olemas, kuid vanemaealine

Marju Lauristini juhitud uuringule “Eestlane loeb 2025” tuginedes tõi Hellerma välja, et kultuurisaadete vaatajaskond on suurem, kui võiks karta. Saateid Eesti ajaloost ja kultuuritegelastest vaatab pidevalt 29 protsenti vastanutest, mõnikord vaatajaid on 54 protsenti. “Neid numbreid nähes oli mul hea meel – auditoorium on olemas,” ütles ta.

Küll aga on see auditoorium peamiselt vanemaealine ja kõrgharidusega naisvaataja. Hellerma ei pea seda tingimata probleemiks: tema sõnul on selle sihtrühma hulgas palju õpetajaid ja kasvatajaid, kes viivad kultuuriteadlikkuse edasi noorematele.

Kultuuriperioodika vajab laiemat levikut

Hellerma viitas Indrek Ibruse ja Marek Tamme novembrikuisele artiklile, kus tehti ettepanek avada kultuuriväljaanded tasuta kõigile lugejatele ning luua ERRi ja sihtasutuse Kultuurileht ühine platvorm, mis annaks kultuuriperioodika parimatele tekstidele laiema leviku.

“Kui vaadata Sirbi loetavust, siis väga hea lugu saab paarsada lugejat, väga-väga hea 2000. Samas seal ilmub tõeliselt häid tekste,” märkis Hellerma. Ta leidis, et kulu, mida säästetaks tellimusmüüriga, on tõenäoliselt väiksem kui kasu laiemast kultuurilisest mõjust – eriti noorema lugejaskonna seas.

Kultuur on julgeolekuküsimus

Hellerma rõhutas, et kultuur ei ole pelgalt ajaviide, vaid puudutab rahvuslikku identiteeti, julgeolekut ja vaimset tervist. “Ukrainas on näha, et okupatsioon algab raamatutest, õpikutest ja keelest. Kultuur on õhk, mida me hingame,” ütles ta.

Samuti osutas ta, et kultuuritekstid tegelevad eksistentsiaalsete küsimustega, mis avavad elu laiemalt kui igapäevane majandus- ja poliitikadiskursus. “See psühholoogiline ja eksistentsiaalne mõõde on oluline – kultuur pakub ventiile, mida muu meedia ei paku,” ütles Hellerma.